Uno Tölpuse nimeline stipendiumifond

Uno Tölpus

Uno Tölpus sündis 14. august 1928 Kundas ja suri 11. august 1964 Käsmus. Uno Tölpus oli loomupärase andega särav arhitekt, kes ei hoidnud end tagasi ei töö murdmisel ega ka pidutsemisel. Parimas loomeeas siit ilmast lahkunud Tölpusest jäi maha helge legend ning terve rida oma ajastu parimat arhitektuuri. Tölpus astus 1946. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi ehitusmehhanika teaduskonda arhitektuuri erialale. Tänu oma väga heale õppeedukusele (4,6 palli) vabastati ta õppemaksust ning tema diplomitöö vääris parimat hinnet.

Asudes peale Tallinna Polütehnilise Instituudi lõpetamist 1952. aastal tööle riiklikku projekteerimisinstituuti „Eesti Projekt“, osales ta kohe suuremahuliste ülesannete täitmisel ja töötas end viie aastaga üles vanemarhitekti kohale. Tölpuse looming vabanes järkjärgult mängleva kergusega stalinismi rangetest dogmadest ja raskepärasusest, mis asendusid moodsa asümmeetrilise juhuslikkuse ning Eesti arhitektuuris seni tundmatu erilise kerguse tundega. Uno Tölpus elas ajal, mil Eesti arhitektuur hakkas peegeldama, aga ka võimendama ühiskonnas toimuvaid muudatusi. Tölpus mõtles ja kavandas läbi skitseerimise ning tema ajastuomane projektigraafika on siiani kunstiliselt nauditav.

Uno Tölpus oli väga hea meeskonnaarhitekt. Ta jagas meelsasti oma kogemusi teistega ja omas suurt poolehoidu arhitektide hulgas. Tema isikuomaduste seas paistsid silma huumorimeel ja abivalmidus. Oma loomingulises töös iseloomustasid teda loogiline probleemide käsitlemine ning pidev enesetäiendamine. Olles RPI „Eesti Projekt“ tehnilise nõukogu liige, oli tal kaalukas osa kogu instituudi töös arhitektuursete põhimõtete suunamisel. Paljud arhitektuursed vormid ja kompositsioonilised võtted, samuti paljude konstruktiivsete ja tehniliste sõlmede arhitektuursed lahendused, mida „Eesti Projekt“ tollal kasutas, pärinesid Tölpuselt.

Koos oma endise juhendaja Peeter Tarvase ja kursusekaaslase Olga Kontšajevaga projekteeris Tölpus mitmed põnevad ning oma aja kohta uudse lahendusega spordihooned, sh Kalevi spordihall ja Aia tänava ujula. Oma ajastu kohta innovaatiliselt kavandati orgaaniliselt maastikusse sobituv Kääriku Tartu Ülikooli spordibaasi punasest tellisest hooned. Lisaks Tallinna Herne tänava väike tenniseklubi, Kloostrimetsa tee botaanikaaia tagune automotoklubi ning Kalevi turismibaas Viljandis.

Tölpus võttis osa kõigist tollal ENSV-s läbi viidud arhitektuurivõistlustest ja tuli eranditult auhinnalistele kohtadele, nagu näiteks Mustamäe elurajooni planeerimise projekt. Koos Peeter Tarvase ja August Volbergiga võitis Tölpus 1957. aastal Tartu Vanemuise teatrimaja arhitektuurivõistluse ning kümmekond aastat hiljem valmis põnevalt olemasoleva nõlva sisse kavandatud teater. Noore ja võimeka arhitektina osales Uno Tölpus ka Tallinna Lauluväljaku ning praeguse välisministeeriumi hoone autorite kollektiivides. Lisaks silmapaistavatele suurhoonetele leiab Tallinna aedlinnades, arvestades Uno Tölpuse lühikest karjääri vaga hulgaliselt oma ajastu kohta moodsaid ja isikupäraseid eramuid.

Tölpus on ka koos oma õpingukaaslaste Olga Kontšajeva ja Henno Sepmanniga tollasest TPI-st, tänasest Tallinna Tehnikaülikoolist, kavandanud 1960. aastate kõige terviklikuma modernistliku õppehoonete kompleksi Mustamäele. Ka selle hoonekompleksi puhul püüdis ta leida uudseid lahendusi ning töötas projektid põhjalikult läbi ja näitas üles talle omast leidlikkust ning kõrget meisterlikkust.